Tulekahju

Oli tavapärane kolmapäev, tööpäev hakkas just lõppema... Mu töökaaslasel helises telefon (kohalik tüdruk), rääkis ja jooksis minema. Kui ta oli lahkunud, sain teada, et turg põleb. Jah, just see sama kõige suurem käidavam ja kasutatavam turg Sihanouk Villeis. Kell oli 23.30, kui meeletud rahvamassid liikusidturu poole- rahulikult, vaikselt, nukrate nägudega. Alguses arvasin, et tegu on mingi pisikese põlenguga, et kusagil üks müügipunkt natuke tossab. Arvasin siiski, et peab minema vaatama, kuna tulekahjusid siin linnas varem peaaegu et polegi olnud. Ja mis kõige imelikum, linnal pidavat olema ainult 3 tuletõrje autot...Istusime rolleri selga ja võtsime suuna turu poole või õigemini kohta, kus Mum ja Jen (minu töökaaslased) elavad. Teedel liikus nii palju rahvast ja sõitisnii palju rollereid ja autosid, et oli raske liigelda. Mida lähemale turule jõudsime, seda rohkem oli näha inimesi pampudega, kes tassis madratseid ja riiuleid, kappe, kes kausse, kaste, riideid vms. Inimesed pakkisid ja kolisid oma kodudest välja.

Mõnede kohalike kodud asuvad turu kõrval. Need on enamasti ehitatud puidust või muust kergesti süttivatest materjalidest. Majad on ehitatud tihedalt kokku, et on raske aru saada, kus lõppeb üks ja algab teine.Mumi ja Jeni maja juurde jõudes, olid neil asjad juba pakitud ja ootasid ukse ees, mis edasi juhtuma hakkab. Asju oli neil muidugi vähe. Kõige väärtuslikum asi tundus olevat madrats. Peale selle oli veel terve pere peale paar pampu.Igaljuhul oli näha suurt põlengut, mis liikus hirmuärataval kiirusel edasi. Terve turg oli leekides ja neil oli ainult 3 tuletõrje autot, mida nad pidid ka u iga 5 min pärast täitma sõitma. Esma pilgul tundus küll, et peaaegu võimatu on tuld mingigi kontrolli alla saada. Lähenesime turule teisest küljest, kus käis nende samade tuletõrje autodega kustutustööd, kusjuures seal, kus elasid Mum ja Jen, ei pääsenud ükski kustutusauto ligi. Nii et tüdrukutel jäivaid loota, et tuulesuund ei pöörduks nende maja poole.Tasub veel mainimist see, et rahvamassi kontrollimisega said kohalik politsei ja sõjavägi väga hästi hakkama, kuigi liiga ekstreemsete viisidega...Nimelt, et kustutusautod saaksid kiiresti liigelda ilma, et inimesed neile ette jääks, liikusid autode ees ja kõrval automaatidega mehed, kes aegajaltõhku tulistasid.Umbes nii paari tunni möödudes tuul pöördus, õnneks tagasi põlenud turu poole. Tundus, et tule üle on siiski võimalik mingi kontroll saada. Käisime veel vaatamas, kuidas töökaaslaste kodu juures läheb, kõik oli ok.Korra käis mõtteist läbi, et seda kõike pildistada ja filmida. Tol õhtul tundus see kohatu. Inimeste nägudest peegeldus meeletu kurbus ja draama, nende kodud olid ohus, töökohad ja tooted olid leekides, nad said vaikides ainult kõrvalt jälgida, kuidas kõik hävineb. Kurb ja masendav vaatepilt. Selle linna ja elanike jaoks oli see katastroof.

Järgmisel päeval sõitsime vaatama, kui palju tuli oli hävitanud. Umbes hektari suurusest turuplatsist polnud muud järel kui kivist väravad. Kõik tossas veel ja käisid viimased kustustööd. Mõned inimesed sonkisid ja otsisid veel asju tulest, aga tuli oli teinud oma töö.Imelik oli see, et põlenud oli siiski vaid turg. Kohalikud räägivad, et turg süüdati tahtlikult. Uus turuhoone pidi olema juba ammu valmis, aga see eimeeldi kellelegi ja rendi hinnad pidid olema tunduvalt kallimad. Täna paar päeva hiljem turult mööda sõites, polnud uude hoonesse ikka veel keegi läinud, pigem oli vanale turuplatsile üles seatud päikesevarjud ja käisid uued ehitustööd.Eks paistab, mis sest kõigest edasi saab.