Rand päeval

Nagu ennem mainisin, käib päeval rannas aktiivne müük. Üldjuhul kehtib reegel, et see, kelle baari lamamistoole kasutad, sealt peaks midagi ostma ka. Ntpudel vett või coca-colat maksab 0,5 usd, erinevad puuvilja või piima shakeid, puuviljataldrikud 1 usd, alkohoolsed kokteilid 2 usd. Siin kohal tahan ära mainida, et enamus kohtades on saadaval peaaegu kõiki kokteile suurtes 1 liitrites ämbrites, mida kutsutakse siin Bocket`iks. See on tunduvalt mugavam ja hea ka nt mitme peale joomiseks võtta. Ka hind on hea, nt 1 liiter gin tonicut maksab 5 usd, kohalik viski-cocacola-redbulli segu nimega Mekongon samuti siin väga levinud ja tuntud, pealegi veel väga hea hinnaga 3,5 usd. Söögid maksavad sõltuvalt kohast 2-6 usd ja on väga maitsvad.Igaljuhul keegi ei vaata, kui palju sa osatad ja kas ostad, nii on lihtsalt viisakas.Ja siis on veel igast muud tegelased, kes püüavad just enda asju müüa. Palju on lapsi, kes müüvad erinevaid ehteid. Üldjuhul ka need on kas ise tehtudvõi turult ostetud. On võimalik tellida ka endale soovipärane käepael. Mina nt ostsin 2 käevõru 3 usd`ga, kuigi alguses oli ühe hinnaks 3 usd. Siin on vaja natuke kannatust ja head suhtumist, naeratust ja järjekindlust. Lapsed oskavad nii hästi müüa nagu nad oleksid läbinud Peep Vainu müügikoolituse. Igale vastusele on neil uus ja väga hea argument või küsimus uuesti olemas. Nad on toredad, mulle nad meeldivad:) Mõnikord avastad enda ümbert vähemalt5 last, kes on tulnud selle peale kokku, et üks laps on oma käevõru näidised osavalt sulle sülle poetanud. Siis on veel lapsed, kes müüvad erinevaid puuvilju. Need on värsked ja head, tasub jällegi proovimist. Nt ananass ja mango, draakonipuu vili, suur banaani kobar 1 usd. Kusjuures need lõigatakse sinu silme all lahti, puhastatakse ja kui hästi läheb siis saab ka kaste pealekauba.On lapsi, kes müüvad enda joonistatud pilte 4usd. Enamus raha läheb annetuseks kohalikele lastele, kui rohkem maksta, siis saab laps ülejäänud raha endale.On võimalik lasta endale teha ka maniküüri ja pediküüri ilma, et peaksid rannast lahkuma. Jällegi hea ajaviide ja varem või hiljem proovin selle ka kindlastiise ära. Komplekti hind peaks olema u 2-3 dollarit. Ka mashaasi tehakse otse rannas, kestvus u 45 min, hind 2-6 usd, sõltuvalt kauplemise osavusest.Ka võib rannast osta endale päikeseprillid 2 usd või erinevaid raamatuid- postkaarte, erinevaid kohalikke mereande jneTeine grupp inimesi, kes rannas liigub, on lihtsalt need, kes niisama raha paluvad. Nt ühe jala või käega või hoopiski ilma jalgadeta mehed, kellel veelväiksed lapsedki kaasas... või pereemad, kel jälle mitu last käekõrval, lootes, et süda läheb neid nähes härdaks. On ka lapsi, kes korjavad rannas purke ja pudeleid, samas küsivad nad ka mõnikord juua või süüa. Selle kõige juures on nad osavad endale maailma kõige kurvemat nägu tegema jäädes aga samas armsaks ja lapsemeelseks. Raske on neid koguaeg ära saata.

Rannad Sihanouk Villeis

Sihanouk Ville on tuntud oma imeliste randade poolest. Arvatakse, et kuulsad The Beach`i rannad võivad olla hoopiski siin. Siin on mitmeid randu, mõnedneist on vaid kallimate lukshotellide külastajatele. Tundub aga, et kehtib reegel, et kui oled valge, ei keela sulle keegi siin midagi. Tegelikulton kõik rannad ilusad, erinevus on vaid selles, kus on rohkem elu ümberringi. Meie hotell asub rannast 300m kaugusel. Seal käib meeletu elunii päeval kui öösel. Ranna äär on täis õdusaid rannabaare ja kohvikuid, klubisid. Päeval käib aktiivne müük. Enamasti müüakse puuvilju, krabisid, käevõrusid, mashaasi, maniküüri-pediküüri. Õhtuti pannakse muusika natuke valjemaks ja pidu võib alata. Nendel randadel ei tehta päevadel vahet, iga päev on pidu:) Rand, kus meie kõige rohkem käime, on Otres Beach.
See asub keskusest u 4-5 km kaugusel, aga rand on väärt sinna minemist. Seal pole aktiivset müüki ja rahvast on ka tunduvalt vähem. Tundub minu jaoks justkui paradiisirand. See on hea, et on valikuvõimalus, soovid vaikust ja rahu, lähed Otresele, tahadseltskonda, suhtlust, elu, lähed vaid mõnesaja meetri kaugusel asuvasse Serendipity Beachi. Ehk seda võiks ka nimetada meie kodurannaks.Ranna äärest paistavad ka erinevad saared, kuhu korraldatakse erinevaid paadi väljasõite. Sõidud üldjuhul kestavad terve päeva ja maksavad u 10 usd. Üks sellistest väljasõitudest on ka meil plaanis. Aga saarte rannad pidid olema veelgi ilusamad. Eks see ole näha varsti:)

Vihm vs P2ike

Kõige parem Kambodza juures on see, et siin on soe. Eriti tore on veel siin Sihanouk Villeis, sest soojaga kaasneb ka ilus, mõnus ja soe meri. Soe on siin koguaeg, sõltumata sellest, mis aastaaeg on. Tegelt määratletakse siin aastaaegu sademete ja temperatuuri järgi. Eurooplased eristavad kuigivaid 2 erinevat aega: märg maist oktoobrini ja kuiv novembrist aprillini. Ei saa tegelt õelda, et vihma üldse ei saja, sest meie siin oldud 11st päevast on sadanud u 3-4 päeval, jällegi pidavat see harukordne olema:) Kohalike mõistes on see tibutamine, kyll aga meie jaoks jälle uuskogemus. Öösel ärgata selle peale, et vihma sajab, ei saa ju tegelt õelda, et sajab vähe:) Õnneks on praegused vihmasajud lühiajalised, siiani on sadanud kas öösiti või päeval tunni-paar. Pilvi on ka, nii et tegelikult väike ettehoiatusaeg on saju osas. Kuigi on olnud päevi, kus mõtleme, et just ideaalne päev linnapeale minemiseks, et pilves ilm tuleb. Läheb tunnike mööda ja ongi päike väljas. Tore kogemus oli see, kui päeval sadama hakkas. Vihma kallab siis meie mõistes ikka korralikult. Hotelli esine oli nii 20 min kaetud umbes 5cm veeloiguga. Põhimõtteliselt polnud enam kusagil seista ega istuda. Vihm oli nii soe ja mõnus, et tuppa kuidagi kohe ei kiskunud, pigem tundus see kõik mõnusa värskendusena. Kohalikel vihmavarjud puuduvad, nad kasutavad rohkem vihmakeepe. Kuna jala nad eriti ei käi, siis on selge, et vihmavari ja roller justkokku ei sobi.Vihmaperioodil pidi sadama väga palju, mitmeid päevi järjest ja lakkamatult, aga selle kõige juures pidi olema ikkagi soe. Tundub, et vihm on kogu au praegu endale saanud temast nii palju kirjutades. Tegelikult ei ole asi üldse nii hull, enamusajast on soe. Temperatuur on u 30-35 kraadi. Mina pole veel kordagi pikkasid riideid selga pannud. Ka õhtud ja ööd on soojad. Oleme teinud õhtuti jalutuskäike, naudin neid täiel rinnal. Eestis sellist võimalust peaaegu polnud, et lähed kl 22 õue särgi ja seelikuga. Siinne õhk on nii mõnusalt soe, et tahakski koguaeg õues olla. Ja kui veel vaatad selget taevast, kus tähed ja kuu siramas või vaatad, kuidas lained randa laksuvad...

Soovikorral võid istuda merele nii lähedale, et lained puudutavad varbaid. Istud pehmes sohvas, varbad liivas ja sooja merevee lained puudutavad neid aegajalt, vaatad lainete mänglemist, kuulad merekohinat... see on tunne, mida soovitan kõigil kogeda. Eestis hakkavad ju lõpuks varbad külmetama, siin sellist asja lihtsalt pole. Nii et ei ole head ilma halvata ja praegusel juhul võta sa nüüd kinni, kumb on halb, kas vihm või päike:)

Kylad

Sõitsime läbi kohaliku küla, seal nägi kõike. Aga need lapsed... neile on vähe õnneks vaja. Lehvitavad ja hüüavad sulle "hello" ja kui sa neile vastad ja lehvitad, on nad nii nii õnnelikud. Naeratavad lausa naeravad selle peale, nägudest on näha ainult rahulolu ome elu, enda ümbritseva ja sellega, et nad nägid valget inimesest, kes neile vastu ka lehvitas. Kujutan ette, et mõned neist polnud iial meiesugust näinudki.

Sihanokk Egg

Sihanokk Egg:

On olnud jalle elamuste rohkeid päevi. Sõitsime jälle noormeestega ringi. Sattusime natuke teelt kõrvale, meie mõistes metsa rajale. Tundsime meeletud lõikavat haisu. Täiesti juhuslikult jõudsime välja kohalikku külla. Aga see polnud lihtsalt küla, vaid küla, kus kasvatati parte. Neid oli meeletustes kogustes, aiad olid paksult parte täis. Turul ringi käes tekkiski meil küsimus, et kust need suurtes kogustes munad tulevad, asi selge nüüd. Ah jaa turul muide myyakse veel elusaid kanu, nende jalad on kinni seotud ja lihtsalt vedelevad niiviisi p6randal maas. Veel oli pardipoegi kitkutud kujul, onneks polnud nemad enam elus. Karm vaatepilt minu jaoks.

Meenubki, et Lonely planetist lugesin, et kohalikel on maiuspala: duck embryo. See on tõsine väljakutse, mis minul ilmselt jääbki selleks:D

Ehitus Kambodza moodi

Ehitus Kambodzas.

Ega tegelt muud ma eriti ei oskagi ehituse kohta kirjutada, kui et siin ringi sõites nägin, mis tingimustes elavad ehitajad ja millised on nende soojakud. Olemas olevatest karpidest ja kilekottidest ja ülejäänud plekist on maja kokku klopsitud. Jäädvustasin pildile ka, et eesti ehitajad teaksid, kui head on nende tingimused:)Ehitaja tütrena julgen veel sel alal natuke sõna võtta. Nt loodi pole nad iial näinudki, meil vannitoas on vesi pidevalt põrandal. Kraanikausid on ka paljudes kohtades sellised, et kui vett lased, siis alt torudest voolab vett läbi põrandale või pritsib sinu jalgadele. Kui vaatan kuidas nad maja ehitavad, san aru, et midgai on gardinaalselt teisiti, aga teile ei oska ma seda kahjuks seletada. Meie hotell on veel ehitusjärgus. Pean ära mainime, et relakas pannakse kl 9 tööle, mõtlemata, kas kliendid võiksid veel magada tahta või mitte.

Kambodza ehitajate soojakud:

Kambodza, juuksuris

Nyyd koigest tasapisi pikemalt...

Kamboza juuksurisalong:

Kambodza juuksurite varvivalik:

juuksepesu Kambodza moodi:

Nyyd siis kõigest pikemalt...
Juuksur Kambodzas.

Kuna Rene palus, et mal tal juukseid lõikaksin, võtsin ma enda käärid ja masina kaasa. Juba kolmandal päeval külastasingi kohalikku juuksurit. Leppisime kokku, et esimese lõikuse võiks ikka teha salongis, normaalsetes tingimustes. Rene leppis oma maja all asuvas salongis kokku, et tuleb üks foreigner juukseid tal lõikama. Meil oli vaja ainult tooli ja võibolla ka peaapesu. Kui sinna jõudsime, siis kohalikud juuksurid ei saanud midagi aru, kes mida tahab, arvasid, et me mõlemad tahame ikka nendelt teenust. Sai siis kuidagi käte ja jalgadega selgeks tehtud, et hoopis mina lõikan. Mõtlesime, et oleks huvitav näha ka nende peapesemise tingimusi. Mõeldud tehtud. Pesu ruum oli eraldi. Seal oli kraanikauss sellise lamava tooliga, topeltlai voodi ja laud. Tool oli täiesti lamavas asendis ja kaela all oli mingi kummist lai kate.Ütleme nii et ma olin ikka üsna hädas, et altpoolt juuksed seebist puhtaks saada. Samas kliendi seisukohalt tundus see mugav, pikutad seal rahulikulikut nagu voodis ja keegi tegeleb sinuga. Shampooni ja palsamit neil ka polnud, 2 valikut oli shampoonil a la Sunsilk ja Head and Shoulders.Sunsilk tundubki neil kõige levinum müügiartikkel, seda on igalpool nii poes,turul kui salongis. Ok, sain siis Renel kuidagi pea pestud, suundusime teise ruumi tagasi. Kaelapaberit või selle taolist asja ei leidnud sealt. KAsneil ka lõikuslina olemas oli, ei oska õelda, ei näinud vähemalt. HEa oli, et enda oma kaasas oli. Kuna salong oli ühest seinast täiesti avatud, siisõhk puhus ja kõik kohad olid karvu täis ja muuseas ma ei saa mainimata jätta seda, et paljajalu pidi ka veel olema. Et karvu kliendilt ära pühkida, on meil olemas puhastuspintslid, neil jälle vist polnud. No igaljuhul, kui ma lõikama hakkasin, oli neil nalja kui palju, aga nad ei oslnud siiski vägaüllatunud nägudega. Neil on lihtsalt se teema siin, et nad naeravad koguaeg ja iga asja peale. Sain lõpuks lõigatud. Panime oma asjad kokku ja mul olimuidugi vaja veel uurida nende tooteid, värve jne ja seda üles jäädvustada. Värvid olid Loreali poevärvi, väikse valikuga, enamasti tumedad toonid (see inf selge vaid juuksuritele: 1-5 rida ja siis 11 rida- nägi välja nagu 7, tumedust sai valida, küll aga tooni valikut polnud). Blondeerimispulbri laadse toote suutsin ka tuvastada, pigem oli see nagu vedeliku kujul. Tooteid klientide jaoks olid müügiks vist need samad Sunsilk ja Head & Shoulders ja midagi kohalikku ka. Palsamit tegelt on väga vähe saada, enamasti on treatment saadaval.See, kuidas kohalikud ise tööd tegid, ma veel ei näinud, loodan ehk kunagi hiljem.

Bangkoki turg

Teisel päeval käisime Bangkoki kõige suuremal turul, kus väidetavalt on 15 000 müügipunkti ja 200 000 külastajat päevas. Seal müüakse küll kõike, alates riietest ja ehetest, mööblist ja ehitustarvetest lõpetades elusate kanade ja erinevate veeelukatega. Minu saak sealt turult oli kuigi vaid 1 kleit ja 1 t-särk. JA läbi suutsime vast ka käia ainult ühe pisi pisikese osa.Õhtul külastasime Patpong Soi 2 Night Marketit, mis asub nn punaste laternate tänava lähedal. Seal turul pakuti lisaks kaubale veel teenuseid ja nn näitemängu. Üritasime ka punaste laternate hinnakirjadest pilti teha, kuid kuna neid pakuti ja näidati üsnagi privaatselt, ei tahtnud nad, et see pildile jääks. Et igaüks peab käima ja nägema need ise ära, kui soovi. Me ei läinud, seega ei oska kommenteerida:) Turg üldiselt oli turg nagu Taiturg ikka. Müüdi Armani ja Versace riideid, Rolex ja D&G kellasid, Luise Vitone kotte, ehteid, puuvilju, mida iganes.

et siis sellised reklaamid Bangkokis:

kohalikud ettevalmistusi tegemas Nightmarketil:

Kohalikud ohtust soomas:

Pildid Sihanoukvilleist

uued toakaaslased:

Kohalik turg, kalamyyja:

ilusad juurviljad turul:

rand...

silmailu buddha kloostris:

tulevane tookoht:

eestlaste hotell- ja sonu polegi vaja:

paikeseloojang kodurannas:

Esimene ohtu, "toovestlus" ylemustega:

Bangkokist...

Nüüd siis kõigest pikemalt...väike tagasipõige ka Tai Kuningriiki...

Bangkok.

Bangkok oli elamus omaette, sealne toit, liiklus, inimesed, turg, elu jne.

Liiklus

Kuna linn oli ikka väga suur, siis nt National Airportist kesklinna oli u 50 km ja autosõitu öösel nii pool tundi. Lennujaamast kesklinna saab kas taksoga (hind u 500 bahti e 235 kr) või bussiga (hind u 25 bahti e 6kr). Meie muidugi otsustasime seigelda ja valisime esimeseks liiklusvahendiks bussi, mis pidi meid viima kesklinna. Sealt edasi skylineiga (kohalik metroo). Selle piletid on erinevate hindadega, sõltuvalt piirkonnast kuhu sõita (10-40 bahti). Ka metrooga liigeldes sujus meil kõik hästi. Asi läks vähe käest ära siis, kui olime jõudnud kesklinna. Oma 15kg suurte reisikottidega seisime nagu 2 tola suure tee ääres, ei osand kuhugi poole astuda. Loomulikult märkasid meid niiviisi kohalikud tuk-tuk mehed. Küsisid, et kuhu minek ja üks lubaski meid viia kohta, kust saaksime hotelli. Tuk-tukiga sõit suurtel autorohketel tänavatel on ka muidugi seiklusomaette:D Ümberringi käib üks signaalitamine, antakse niiviisi märku, et teda kindlasti märgataks. Liiklus on seal ka kuidagi ristivastupidine, kohati olid sõiduread nagu Inglismaal ja vahepeal tundus, et sõideti üldse vastassuunas. Ristmikel kehtis tugevama printsiip, kes suurem julgem ja ülbem, sai esimesena liikuma. Foore eriti polnud, suurematel ristmikel olid väljas teejuhatajad. Kui jalakäia üle tee tahab minna siis peab ka lihtsalt julge olema ja minema. Aga see selleks, meie seiklus läks järgnevalt edasi...

Hotell

Jõudsime tuk-tukiga mingisse touristinformation punkti, kus jällegi sõbralik onu meile paar hotelli ette söötis,hinnad olid u nii 1000 bahti ööpäev kahepeale. Kuna tema jutujärgi parasjagu kõrghooaeg, siis kohta raske saada, aga et küll tema meie jaoks kõik korda ajab... Tegi siis paar kõnet, rääkis miskit kohalikus keeles,ja teatas, et väga hea toa saame küll, kuid toaletis puudub poti juures eraldi tuzh. Tema arvas, et see ei sobi meile, aga omavahel arutades jõudsimeotsusele, et ega me niivisi õhtul kusagilt miskit paremat ikka ei leia, on seal see tush siis või mitte:D Kauplesime veel hommikusöögi ka sisse, tundus hea diil. Ebausklikuks tegi meid see, et pidime maksma mingile suvalisele onule tursmipunkis, kes peale selle veel tseki kirjutamise vahepeal ütles, et "wait, i have to go to pii". Aga no midagi ei jäänud üle... Meie tuk-tuki mees ootas meid terve selle aja, nii u 30 minutit. Hoidsime hinge kinni, et meid kindlasti ikka õigesse kohta viiakse ja viidiga, aint et raha osas me ei leppinud kokku vahepeal ja ta küsis palju raha meie meelest (100 bahti). Hotellis tundus kõik laabuvat, pidime ainult veel depositi 1000 bahti maksma, hotellist lahkudes anti see tagasi. Meie tuba oli 8ndal korrusel, kust avanes üsnagi hea vaade linnale. Natuke sättimist veel ja läksime magama. Hommikul äratasid meid üles kiirteel sõitvad autod, highway oli täpselt meie hotelli kõrval. Aga ok, mulle meeldibki juba varem ärgata, eriti kui tead, et oled võõras kohas ja midagi põnevat on juhtumas. Meil Merlega ongi omavahel nii, et meie unevajadus on nii paari-kolme tunnise erinevusega. Mina üldjuhul ärkan varem ja peaaegu igakord kuulen voodist:"kle muide, sa ikka tead, et sul on praegu puhkus..."

Õhk ja toit

Bangkokist veel rääkides, meenub veel see meeletu sudu ja hais, mis on igalpool. Ümberringi on selline paks õhk ja udu moodi asi ja jube hais. See kõik tuleb ilmselt autode heitgaasidest ja nende toidukultuurist. Kõik teeääred on täis erinevaid söögiputkasid, mis üldjuhul koosnesid mingist kärust, mille peal oli kauss, kus tehti süüa. Söögid nägid jubedad välja ja lõhnasid veelgi jubedamalt. Mingis tarrendavas vedelikus vulpivad imelikud ollused ei ole just kõige parem isu tekitaja. Kohalikud olid sellega jällegi väga rahul. Nemad sõid seal samas highway ääres plastiktoolilt prügimäe kõrval nii, et silm ka ei pilkunud. Tailased sõid üldse igalpool ja koguaeg, kuigi aru ma ei saa, kuidas see maitseda saab. Mina nälga ikkagi ei jäänud. Oli paremaid kohtasid ka. Küll oli Merlel raskusi toidu sees hoidmisega. Ma olin isegi vahepeal nii julge, et jõin mahla jääga, miskit ei juhtunud. Korralikemas kohtades olid toiduhinnad u 50 - 150 bahti ja joogid 50-100 bahti, oli kallemaid kohti ka, sinna me ei läinud. Ah jaa, ja puuvilju müüdi ka igalpool tänavapeal. Meie proovisime ananassi, arbuusi, väikseid banaane- head olid.

Vaatamisväärsused

Esimesel päeva otsustasime käia linnaga tutvumas. Uurimustööd varem tehes, sain teada, et kõige mõistlikum on sõita paadiga jõel. Sealt saab igalepoole, kuna Tai väärtused asuvad enamasti jõe ääres. Touristboat maksis üheks päevaks 120 bahti (sõita sai vist 9-16). Jõeäärde jäid erinevad turud ja buddhatemplid ja ka kõige suurem buddhade tempel Wat Po, mis oli ümbritsetud suure kõrge müüriga. Üks kohalik ütles, et templisse sisenemiseks peavad olema jalanõud kinnised. Seega me ei läinud.

Kambodzas nyyd

Oleme olnud Sihanoukvilleis kohapeal nii 26 tundi. Saabusime eile hommikul Phnom Penhi lennujaama kl 8.00. Lennukist oli ilus vaade. Lennujaam on pisike, aga seal olid ees ootamas ysna sobralikud inimesed. Hakkasime ennast juba halvimaks ette valmistama viisade osas. Koik laks hasti ja kiiresti, moned dokumendid taitsime juba lennukis. Kohapeal aint raha (kas touristvisa 20 usd voi tooviisa 25 usd- 1 kuu) ja oligi passikontroll ja pagas kaes:)
Kui uksest valja saime, pakuti kohe taksot. Meil pold hinnaosas aimu ja maksime 80 usd kahepeale. Soit kestis taksoga 3,5 tundi. Siiajoudes ytles Rene, et 40 oleks ok olnud. Nad yldjuhul saadavad oma taksojuhi eestlastele lennujaama vastu, kui tapne saabumisaeg teada(yldjuhul ette teatada tel teel). Buss pealinnast pidi maksma kas 3 voi 6 usd.
Siinkohal meenuski, et mul nyyd oma mobiilinumber ka olemas. Eesti nr ei toota siin. Mu uus nr on +855016438851
ootan Teilt siis sms:)
Siin kohapeal on vaga monus:) Koik on sobralikud ja abivalmid. Kohalikud muidugi inglise keelt ei oska, va noored ja lapsed, kes rannas tootavad.
Aga ma praeguseks pean lopetama... Jargmine kord raagin rohkem kohalikust elust-olust ja voibolla olen pilte ka teinud.

Bangkok

Nii, nyyd siis lopuks arvuti taga...
Tln lennujaamast joudsime ilusti Kopenhaagenisse ja sealt sekeldusteta Berliini. Seal veetsime terve paeva. Enamus ajast viibisime loomaaias, loomaarmastajad nagu me oleme:) Tegelt oli ka asi selles, et ega seal lahedal muud polnud. Loomaaias oli sakslastel just suur pidupaev, kuna nende tombenumbril jaakarul nimega Knut, oli 1 aastane juubel. Pakuti torti ja meedia oli kohal.
Siis kaisime mones poes ja bussiga tagasi lennujaama. Soime ja jaime oma lendu ootama. Lennuki peale saime ilusti, aga valjus lend hoopis lopuks 2 tundi hiljem, kuna oli mingi "pisike probleem mootoriga". Lennusoit oli enamvahem, u 10 tundi. Bangkoki lennujaamas suundusime kohe passikontrolli, kust saadeti meid tagasi viisat tegema. Viisataotlus hyljati, kuna me ei suutnud millegiga toestada, et me ei ole Tais kauem kui kuu. Meil ju polnud Kambodzasse edasisoidu pileteid...
Tahtsime osta lennupileteid, mis ei olnud yldse lihtne:D Pileti myygipunktid olid koik valjaspool passikontrolli. Motlesime siis, et ostame neti teel piletid. Leidsime ilusti inerneti punki, 20min maksis 60 bahti. Kui olime pileti kinnitust parasjagu valja printimas, sai me 20 min otsa. Mailile ka ei tulnud broneeringu kinnitust. Olime ummikus... Siis helistasime Airasiasse, kust saime vahemalt kinnitust sellele, et meil piletid ostetud ja et raha ei laind lihtsalt kuhugi uitama. Nad lubasid saata veelkord broneeringu mailile ja yritasime ka aru saada telefoni teel broneeringu nr, aga no kui diktsioonist ei saanud aru, jai loota vaid maili peale.
Mainin siinkohal ara, et broneeringu valjatrykki oli meil vaja selleks, et viisat saada, et lennujaamast yldse paaseda:D
Lopuks saime oma maili ja valjatruki:) ja viisa ja pagasi...
Laksime lennujaamast valja ja bussiga skyline peatusse, sealt keskusesse. Selleks ajaks olime juba nii vasinud, et tahtsime kohe hotelli.
Tuk-tuki mees muidugi markas seda ja viis meid kohalikku tursti infopunkti. Saime hotelli, kus nyyd olemegi.
Oleme olnud 2 taispaeva Bangkokis ja homme liigume edasi Kambodsasse.
Pilte yritan panna hiljem millaski, sest siin praegu hotelli arvutis.

Praegu lopetan, tervitan koiki:)
Minu teekond on alanud hasti ja ponevalt, olen rahul:)

minu fotod

mina

Õpin, kuidas pilte blogisse lisada:)

Algus

Minu päris esimene sissekanne siin blogis... Täitsa uus asi mulle, esialgu võõras, kuid varsti saan targemaks ja täiustan seda lehekülge peagi nagu vana kala:)
Nimelt on põhjust hakata kirjutama, sest minu elus algab uus etapp, uus väljakutse... Aasiamaad, täpsemalt Kambodza...




Viimased 3,5 kuud on olnud minu arvuti desktopil uus pilt. Foto, mille saatis Rene mulle Sihanoukvilleist, ma armusin sellesse koheselt, ilma ühegi kahtluseta. Sinna tahtsin jõuda...




Kuidas kõik alguse sai?
Olime Merlega nautimas parasjagu Eesti suve Meremõisa rannaliival... Oli juba august, suvi peaaegu lõppemas... Suve, päikse, ranna, soojade õhtute ja varajaste päikesetõusudega on meel rõõmsam ja positiivsem, hing rahulikum, süda avatum... valitseb meelerahu. Ja seda ükskõik kui raske tegelt on... Kui selle saaks veel ühendada eksootika, uudsusega, enese proovilepanekuga, uute kogemustega, rutiinist pääsemisega... mida veel tahta:) Otsus oligi vastu võetud, midagi peab ette võtma.
Kuna me päris nii julged siiski polnud, et päris iseseisvalt kuhugi minna, tundus Kambodza eesti noormeeste juures sobilik sihtkoht. Piisavalt kauge ja eksootiline, midagi täiesti uudset ja põnevat, teine keskkond ja kultuur, piisav väljakutse meile mõlemile. Ja nii ta läks... E-mail Renele, põgus ülevaade Kambodzast, piletid, pere ja sõprade teavitamine, vaktsiinid, lonely planet Southeast asia abiraamatu soetamine (loe: meie “piibel”), reisikindlustus jne

Ja asi ongi nüüd nii kaugel, et 2 väärtuslikku päeva on jäänud Eesti pinnal:)

Lennuk väljub Tallinna lennujaamast 5.detsember 6.40 Kopenhaagenisse. Sealt edasi lendame Berliini. Veedame päeva saksamaa linnaga tutvudes. Õhtul 19.10 lendame Bangkoki. Esialgse plaani järgi oleme paar päeva Tai pealinnas ja siis liigume edasi (ilmselt rongiga) oma nö uude koju:P

Praegu lähen naudin veel oma voodis uinumist...