Lennuk maandus saarele eile õhtul pimedas. Lennukipiloot teatas, et ilm on vihmana ja tuuline. nii ka oli. Õnneks oli meil hotell broneeritud ja taksogi sealt vastu saadetud. Hotell tundus ok, ainuke viga oli selles, et asus natuke liiga kõrvalises kohas ja hotelli esine tänav oli nii u 20cm veeall. Õnneks polnud meil vaja kuhugi liikuda, sõime hotellis ja läksime magama. Hommikul ärgates vahetasime hotelli. Saime parema ja odavama (150kr 2in tuba) ja suurema basseiniga. Täna rannas käies selgus, et seal on jälle yleliia tuuline. Ja myygimehed tundusid veelgi intensiivsemad kui Sihanoukvilleis. Õhtul poode kylastades, mida on siin meeletult, selgus tõsiasi, et nad pyyavad ikka sinult viimast max hinda saada. Nt kõige tavalisem bambusest lamamismatt- hind algas 80st kroonist ja lõppes 20krooniga... või veelgi trastilisem näide päikeseprillide kohta- hind alguses 250kr, lõpuks 30kr.
Telefonist nii palju, et tundub, et TELE2 pole yhtegi roamingu partnerit Balil, seevastu EMT on. Selle reisiga veendun veelgi enam, et EMT on endiselt juhtiv Eesti telekommunikatsiooni maastikul. Oli viga võrku vahetada.
Tuesday, February 19, 2008
09.02. - Perhentian Islands.
Meie järgmiseks sihtpunktiks oli Perhentiani saarestik- 2 saart, mis on tuntud oma valgete liivarandade, tyrkiissinise vee poolest. Saarel pole yhtegi autot ja yleliigseid segajaid. Elekter on generaatorite pealt ja seda ka kasutatakse vaid piiratud aja.
See oli väike sissejuhatus saarte kohta, aga kõiepealt pean rääkima meie teekonnast sinna jõudmiseks. Sõit hakkas vihmametsade lähedusest väiksest linnakesest. Ostsime öörongi 2.klassi piletid, mis väljus 1.30. Istmed olid nagu maaliini busside omad st mitte just kõige mugavamad. Ma teadsin, et see võimalus on olemas, aga et rongis on kylm nagu jääkapis, poleks meist keegi uskunud. Usun, et seal võis olla nii 18c, aga magada t-särgi ja ilma tekita, proovige ise järele... Õnneks laenas Janno meile Merlega kahepeale magamiskoti ja dressipluus oli mul ka yks kaasas. Kuidagimoodi sai öö yle elatud, kuigi see oli yks hullemaid. Hommikul oligi Janno see, kes oli tõbine. Meid ootas ees veel taksosõit ja paadisõit, et lõpuks sinna ihaldatud saarele saada. Saime kiirpaadi, mis tõesti kiire ja lainete tõttu ka korduvalt lihtsalt õhus oli.
Kuna, sellel saarel hakkab hooaeg alles märtsis(mussoonide tõttu), siis inimesi oli vähe ja paljud söögi- ja majutuskohad veel kinni, oli öömaja leidmisega jälle probleeme. Esialgsete otsingute tulemuste põhjal tundus, et peame valima jälle väga kalli ja väga odava vahel. Esimene öö sai veedetud kallis hotellis (380rm 4 in tuba- 1200kr).
Kui korra mainisin, et Janno jäi tõbiseks, siis tegelikult jäi ta ikka ysna haigeks. Ilmselt võib selles osas julgelt syydistada öörongi.
12nda veebruari hommikul olin ka mina ärgates haige. Õnneks oli pilves ilm ja sain yle poole päeva magada.
Saare kohta ytleks veel, et nii paradiisisaar see nyyd ka polnud. Võrdleks seda saart Kambodza Bamboo saarega. Kuigi jah, enamus, kes siia tulevad, on sukeldujad. Saarel on 2 põhiranda, mida yhendab u 10min jalutuskäik läbi dzungli. Yhel pool saart on meeletu tuul ja meeletud lained, teisil pool tuulevaiksem. Siiski ranna ja päikse pärast ei ole nii pikka ja piinarikast reisi vaja ette võtta. Ja pealegi ega meil ilmagigi suurt vedanud, 3st yhel päeval sai natuke päikest.
Yks saare olulisemaid tõmbenumbreid on veel sisalikud. Ja nad on suured ja neid on palju. Kui Kambodzas on gekod, mis on u 8cm pikad, siis siinkõige tavalisemad majade peal turnivad sisalikud on ikka 20cm. Ka õnnestus näga sellist sisalikku, kes juba tõsiselt krokodilli meenutas (u 1,5m). Oravalaadsid loomakesi nägin ka palju. Yhesõnaga, seal nägin rohkem loomi kokku, kui Taman Negaras.
13.02.
Minu synnipäev möödus rahulikult- jalutasime Merlega saarel, päevitasime, lugesime raamatut. Poleks iial julgenud loota, et nii uus aasta kui synnipäev kesktalvel möödub hoopiski 30c soojas, mererannal, kus pehme liiv ja tyrkiissinine vesi. See jääb elu lõpuni meelde.
14.02.
Valentini päeva me ei pidanud, pealegi möödus meie pool sõbrapäevast jälle rongis. Kartsime väga, et meid ootab ees jälle kylmkapp. Mäletatavasti eelmine kord 4st 2 meist haigestusid. Seekord olid meil magamiskohad- narityypi voodid. Õnneks ei olnud kylm ja magada sai ka hästi. Võrreldes eelmise korraga olid vaguniuksed ka hermeetsemad ja ei kolisenud. Viimane sõit kestis oma 15 tundi, kuigi lubati 12 tundi. Rongipiletid olid vastavalt klassile 21rn(70kr) ja 49rn(175kr).
Sõbrapäeval muidugi tuli meeletu igatsus oma Eestis olevate sõprade järele. Poleks arvanud, et nii hull, aga ju oli liiga palju mõtlemisaega rongis:)
Siinkohal tervitused ja kallistused kõigile minu sõbrannadele-sõpradele, emale-isale, sugulastele, klientidele ja muidugi Sihanoukvillei sõpradele-sõbrannadele, erilised tervitused Renele;)
15nda veebruari õhtuks jõuame Bali saarele Indoneesias.
See oli väike sissejuhatus saarte kohta, aga kõiepealt pean rääkima meie teekonnast sinna jõudmiseks. Sõit hakkas vihmametsade lähedusest väiksest linnakesest. Ostsime öörongi 2.klassi piletid, mis väljus 1.30. Istmed olid nagu maaliini busside omad st mitte just kõige mugavamad. Ma teadsin, et see võimalus on olemas, aga et rongis on kylm nagu jääkapis, poleks meist keegi uskunud. Usun, et seal võis olla nii 18c, aga magada t-särgi ja ilma tekita, proovige ise järele... Õnneks laenas Janno meile Merlega kahepeale magamiskoti ja dressipluus oli mul ka yks kaasas. Kuidagimoodi sai öö yle elatud, kuigi see oli yks hullemaid. Hommikul oligi Janno see, kes oli tõbine. Meid ootas ees veel taksosõit ja paadisõit, et lõpuks sinna ihaldatud saarele saada. Saime kiirpaadi, mis tõesti kiire ja lainete tõttu ka korduvalt lihtsalt õhus oli.
Kuna, sellel saarel hakkab hooaeg alles märtsis(mussoonide tõttu), siis inimesi oli vähe ja paljud söögi- ja majutuskohad veel kinni, oli öömaja leidmisega jälle probleeme. Esialgsete otsingute tulemuste põhjal tundus, et peame valima jälle väga kalli ja väga odava vahel. Esimene öö sai veedetud kallis hotellis (380rm 4 in tuba- 1200kr).
Kui korra mainisin, et Janno jäi tõbiseks, siis tegelikult jäi ta ikka ysna haigeks. Ilmselt võib selles osas julgelt syydistada öörongi.
12nda veebruari hommikul olin ka mina ärgates haige. Õnneks oli pilves ilm ja sain yle poole päeva magada.
Saare kohta ytleks veel, et nii paradiisisaar see nyyd ka polnud. Võrdleks seda saart Kambodza Bamboo saarega. Kuigi jah, enamus, kes siia tulevad, on sukeldujad. Saarel on 2 põhiranda, mida yhendab u 10min jalutuskäik läbi dzungli. Yhel pool saart on meeletu tuul ja meeletud lained, teisil pool tuulevaiksem. Siiski ranna ja päikse pärast ei ole nii pikka ja piinarikast reisi vaja ette võtta. Ja pealegi ega meil ilmagigi suurt vedanud, 3st yhel päeval sai natuke päikest.
Yks saare olulisemaid tõmbenumbreid on veel sisalikud. Ja nad on suured ja neid on palju. Kui Kambodzas on gekod, mis on u 8cm pikad, siis siinkõige tavalisemad majade peal turnivad sisalikud on ikka 20cm. Ka õnnestus näga sellist sisalikku, kes juba tõsiselt krokodilli meenutas (u 1,5m). Oravalaadsid loomakesi nägin ka palju. Yhesõnaga, seal nägin rohkem loomi kokku, kui Taman Negaras.
13.02.
Minu synnipäev möödus rahulikult- jalutasime Merlega saarel, päevitasime, lugesime raamatut. Poleks iial julgenud loota, et nii uus aasta kui synnipäev kesktalvel möödub hoopiski 30c soojas, mererannal, kus pehme liiv ja tyrkiissinine vesi. See jääb elu lõpuni meelde.
14.02.
Valentini päeva me ei pidanud, pealegi möödus meie pool sõbrapäevast jälle rongis. Kartsime väga, et meid ootab ees jälle kylmkapp. Mäletatavasti eelmine kord 4st 2 meist haigestusid. Seekord olid meil magamiskohad- narityypi voodid. Õnneks ei olnud kylm ja magada sai ka hästi. Võrreldes eelmise korraga olid vaguniuksed ka hermeetsemad ja ei kolisenud. Viimane sõit kestis oma 15 tundi, kuigi lubati 12 tundi. Rongipiletid olid vastavalt klassile 21rn(70kr) ja 49rn(175kr).
Sõbrapäeval muidugi tuli meeletu igatsus oma Eestis olevate sõprade järele. Poleks arvanud, et nii hull, aga ju oli liiga palju mõtlemisaega rongis:)
Siinkohal tervitused ja kallistused kõigile minu sõbrannadele-sõpradele, emale-isale, sugulastele, klientidele ja muidugi Sihanoukvillei sõpradele-sõbrannadele, erilised tervitused Renele;)
15nda veebruari õhtuks jõuame Bali saarele Indoneesias.
Friday, February 15, 2008
Siem Reap -> Taman Negara, Malasia
Siem Reap.
4. veebruari hommikul 7.45 väljus buss sihanoukvilleist Siem Reapi läbi Phnom Penhi. teekonda alustasime seekord 4kesi-
mina, Merle, minu vend Janno ja Priit (Janno sõber). Bussisõit möödus enamasti magades. Siem Reapi jõudsime u 19.paiku.
Ööbisime Skyway hotellis, kus 2in tuba maksis 8 usd. Põhiasjad olid seal olemas. Järgmisel hommikul alustasime tutvumist Kambodza turistide rohkema linnaga. Saime tuk-tuki, kes oli meiega 9-18.30, hind 15usd.
Floating village (ujuv kyla) on koht, kus enamasti elavad kaluriperekonnad Vietnamist (vähemalt see, kus meie käisime). Vee sügavus oli 4m, tõusu ajal veelgi sygavam, mõõna ajal aga kaob vesi peaagu sootuks ära. Siis pidavat pered kolima mägedesse. Kylas on olemas kirikud, koolid, mootoriremonditöökojad, poed, restoranid ja isegi puuriidad. Liikumine toimub kanuutyypi laevukestega või siis lapsed isegi kaussides.
11 paiku jõudsime templite angkor Wat juurde- maailma yks 7 imest. Templid on muidugi võimsad ja hiigel suured ja kui mõelda veel sellele, et keegi on kõik kivimaalingud ja kujukesed 11-12.saj. käsitsi valmis raijunud, tuleb kyll kambodzalastele au anda. Templite seinad olid täis kivimaalinguid, millel igayhel oli oma jutustus mingist ajaloolisest syndmusest. Veel nägi erinevaid ja erinevates suurustes buddha kujusid ja erinevaid loomakujutisi valvamas templiväravaid. Muljet avaldasid ka iidsed puud, mis olid põimunud omavahel ja ka templimyyridega... Või siis templi trepp, mis kõrgustesse, trepiaste oli u 10cm lai ja 30cm kõrge- natuke võttis jala värisema kyll:)
siis oli veel jäänud päikeseloojang... Seda soovitati vaadata mäetipust, kuhu tegelikult jällegi voorisid meeletud rahvamassid. Otsisime siis koha ja jäime ootama. Päikseloojang ei pakkunud mingit elamust ja pealegi nii kui sellest aru saime (peale u tunnist ootamist), läksime veel varem ära ka.
järmise päeva varahommikul alustasime teekonda edasi Malaisiasse. Lennujaamas passikontrollis maksime järjekordsed 25usd, et Kambodzast välja saada. Noormees, kes mu passi kontrollis, hoidis mind võimalikult kaua kinni, et minuga niisama jutustada. Jõudsime jutuga sinnamaani välja, et ta on nüüd väga õnnetu, kuna mul boyfriend:)
Lennusõit mõõdus valutult ja ilma sekeldusteta. Sama ka Kuala Lumpuris. Hotell oli korralik (Tune Hotel- 2in tuba ~250eek), uus, puhas, asukoht keskusest kyll eemal, aga metrooga u 10 min kaugusel. Kylastasime maailma 4.kohal olevat teletorni (465m) ja Eye of the Malaysia, mis tegelikult osutus 4 korda madalamaks kui teletorn. Õhtul nö shopping, mis tegelikult osutus, mis tegelikult osutus väga yyrikeseks, sest Hiina uue aasta pidustuste tõttu olid paljud kohad suletud.
Ah jaa, kohalikus Malaysia söögikohas sai ka käidud. alguses õeldi meile, et sees vabu laudasid pole (kuigi lauad olid kaetud ja inimesi polnud yhtegi). Mõne aja möödudes leiti koht ja konstrueeriti paari minutiga uus laud kokku. Menyy oli võõras ja eriti katsetada ei julgenud- võtsin fried ricei. nii kui ära olime tellinud, hakkas laudkondada kaupa Korea rahvusest (vist) inimesi ilmuma. Oligi resto rahvast pungil ja ytleme nii, et kõige vaiksem just polnud.
Kuala Lumpur muidu on ysna tyypiline tsiviliseeritud suurlinn- rollerite asemel autod (korralik liiklus), ostukeskused, metroo, suured hooned, puhtus ja inimesed, kes ei yrita sulle iga sekund midagi myya.
Olles veetnud yhe ööpäeva suurlinnas, ostsime bussipiletid Cameron Highlandsile. sõit sinna kestis u 5,5 tundi (pilet ~100eek) lubatud 4 tunni asemel. Kõik see ummikute pärast, mille oli põhjustanud hiina pyhad. Viimased 2 tundi sõidust olid veel eriti piinarikkad, kuna mägedesse jõudmiseks tiirutas buss sinka-vonka. Kohale jõudes polnud meil ööbimist. Pärast 3 tunnist jalutuskäiku jäi pinnale 2 varianti: 350 RN (~1200eek) väga korralik ja kallis hotell või 100 RN (350eek) vineervaheseina ja ilma laeta väike tuba. Otsustati 3:1 minu kahjuks. ah jaa me olime tegelikult 2in toas 4kesi ja hinna sees oli veel 2in hommiku-ja õhtusöök.
See yks päev, mille Cameron Highlandsil veetsime, kylastasime maasika-, orhideede-, kaktuste-, liblikatefarme ja teeistandust. viimane jättis väga sygava mulje- ilusad, rohelised, korrektsed teepõõsad vohamas mäekõrgetel tippudel ja nõlvadel. Kuna Cameron Highlands asub u 1600m kõrgusel, on seal jahedam, kui mujal Malaisias. Meile sobis see hästi- nagu Eesti suvi, päeval u 24 kraadi sooja ja öösel 16 kraadi. Juttude põhjal pidavat seal sadama kas või natukenegi iga päev. Meil seal veedetud 2st päevast ei sadanud tilkaga.
6nda veebruari hommikul jätkus meie teekond Malaisia suuremate ja vanemate vihmametsade- Taman Negara- poole. Mis tegelikult pole mitte ainult kõige suurem Malaisias vaid kogu maailmas. Tahtsime omasilmaga ära näha tõelise tsungli. Pärast 3 ymberistumist bussis jõudsime Taman Negarasse õhtul 18 paiku, sõit oli järjekordselt kestnud oma 8 tundi. Bussijuht pani meid maha kylas, kus paistis olevat oma 6 maja ja me pidime sealt veel öömaja leidma, mis kahtlemata tundus jälle raske. Aga meil läks õnneks, saime 8 in litsa toa oma valdusse ja seda vaid 30eek 1in. Mugavused muidugi puudusid, aga magamiseks täitsa ok. Tahtsime õhtul kindlasti metsa jõuda, et mingi ettekujutus kogu asjast tekiks. Turismi infost öeldi, et valikuteks on kas night walking või night safari (autoga). Seekord otsustasime auto kasuks, kuna ajaliselt tundus, et näeme rohkem. Istusime siis maasturi kasti. Meie suureks pettumuseks oli meie metsatripi saagiks vaid yks linnuke, liblika vastne, mingi kaslase selg ja lehm:d hiljem selguski, et noormees ise pole ka eriti suuremat midagi näinud. ah jaa ja lubatud tzungli asemel toimus sõit õlipalmipuude istanduses ja kestis 2 tundi. Pettumus missugune. Eesti maanteedel sõites näeb ka palju rohkem loomi. Mingi hetk tundus nagu meid oleks lollitatud, et linnalapsed pole iialgi metsas käinud ja siis näidatakse linde. Tekkis kohe äriidee hakata korraldama trippe ka Eestis nt jaapnlastele ja korealastele:)
Õhtul oma motelli juurde tagasi jõudes kõlas igalpool veider tugev helin just nagu kassi piinatakse. Selgus, et heli tekitajateks olid veidrad hiigelsuure (u 5-8cm pikad) kärbse laadi putukad. Nad kogunesid yldjuhul põlevate lampide juurde ja neid oli tohututes kogustes. Lähemalt surkides tegid nad kisa siis kui nad hädas olid või neile miskit ei meeldinud. Nt yhis wc-sse minnes, oli see ruum täis, nad olid kohmakad ja rumalad putukad, kes tiirutasid sinna-tänna. Kui nad nt vastu seina lendasid, hakkasid nad meeletult kisendama, meeletu energi, mis neil lollikestel puhtalt jubeda heli tekitamiseks kulus... Mulle nad igaljuhul yldse ei meeldinud. Õnneks meie toas neid polnud ja moskiitosid ka polnud, nii et öö möödus oodatust paremini.
Otsustasime, et ärkama hommikul vara ja läheme veelkord metsa, et veenduda, et me pole ilm asjata 8 tundi sõitnud. Valisime tripiks seekord paadisõidu jõel, mille kaldalt lisandus meie loomanägemise pagasisse veel nugis. Laevasõit meeldis. Siis saime kogeda veel Canopy walkwayid. See oli jalutuskäik vihmametsa kohal kõisteedel. Jälle meeldis. Seejärel tahtsime veel kogeda midagi teistsugust, võtsimegi ette jalutuskäigu tõelises tzunglis. Mis ma oskan õelda, kui et see kogemus jääb meelde, meeletutel tõusudel ronimisega, dzungli eripärase loodusega ja meeletute häältega. Loomanägemise saak täiustus ka yhe suure sisalikuga (u 80cm pikk).
Kui esimene õhtu tundus täiesti läbikukkunud ja juba peaaegu kahetsesime, et sellise tripi ette olime võtnud, siis teine päev oli meelde jääv. Maailma suurimad vihmametsad ikkagi nähtud:)
4. veebruari hommikul 7.45 väljus buss sihanoukvilleist Siem Reapi läbi Phnom Penhi. teekonda alustasime seekord 4kesi-
mina, Merle, minu vend Janno ja Priit (Janno sõber). Bussisõit möödus enamasti magades. Siem Reapi jõudsime u 19.paiku.
Ööbisime Skyway hotellis, kus 2in tuba maksis 8 usd. Põhiasjad olid seal olemas. Järgmisel hommikul alustasime tutvumist Kambodza turistide rohkema linnaga. Saime tuk-tuki, kes oli meiega 9-18.30, hind 15usd.
Floating village (ujuv kyla) on koht, kus enamasti elavad kaluriperekonnad Vietnamist (vähemalt see, kus meie käisime). Vee sügavus oli 4m, tõusu ajal veelgi sygavam, mõõna ajal aga kaob vesi peaagu sootuks ära. Siis pidavat pered kolima mägedesse. Kylas on olemas kirikud, koolid, mootoriremonditöökojad, poed, restoranid ja isegi puuriidad. Liikumine toimub kanuutyypi laevukestega või siis lapsed isegi kaussides.
11 paiku jõudsime templite angkor Wat juurde- maailma yks 7 imest. Templid on muidugi võimsad ja hiigel suured ja kui mõelda veel sellele, et keegi on kõik kivimaalingud ja kujukesed 11-12.saj. käsitsi valmis raijunud, tuleb kyll kambodzalastele au anda. Templite seinad olid täis kivimaalinguid, millel igayhel oli oma jutustus mingist ajaloolisest syndmusest. Veel nägi erinevaid ja erinevates suurustes buddha kujusid ja erinevaid loomakujutisi valvamas templiväravaid. Muljet avaldasid ka iidsed puud, mis olid põimunud omavahel ja ka templimyyridega... Või siis templi trepp, mis kõrgustesse, trepiaste oli u 10cm lai ja 30cm kõrge- natuke võttis jala värisema kyll:)
siis oli veel jäänud päikeseloojang... Seda soovitati vaadata mäetipust, kuhu tegelikult jällegi voorisid meeletud rahvamassid. Otsisime siis koha ja jäime ootama. Päikseloojang ei pakkunud mingit elamust ja pealegi nii kui sellest aru saime (peale u tunnist ootamist), läksime veel varem ära ka.
järmise päeva varahommikul alustasime teekonda edasi Malaisiasse. Lennujaamas passikontrollis maksime järjekordsed 25usd, et Kambodzast välja saada. Noormees, kes mu passi kontrollis, hoidis mind võimalikult kaua kinni, et minuga niisama jutustada. Jõudsime jutuga sinnamaani välja, et ta on nüüd väga õnnetu, kuna mul boyfriend:)
Lennusõit mõõdus valutult ja ilma sekeldusteta. Sama ka Kuala Lumpuris. Hotell oli korralik (Tune Hotel- 2in tuba ~250eek), uus, puhas, asukoht keskusest kyll eemal, aga metrooga u 10 min kaugusel. Kylastasime maailma 4.kohal olevat teletorni (465m) ja Eye of the Malaysia, mis tegelikult osutus 4 korda madalamaks kui teletorn. Õhtul nö shopping, mis tegelikult osutus, mis tegelikult osutus väga yyrikeseks, sest Hiina uue aasta pidustuste tõttu olid paljud kohad suletud.
Ah jaa, kohalikus Malaysia söögikohas sai ka käidud. alguses õeldi meile, et sees vabu laudasid pole (kuigi lauad olid kaetud ja inimesi polnud yhtegi). Mõne aja möödudes leiti koht ja konstrueeriti paari minutiga uus laud kokku. Menyy oli võõras ja eriti katsetada ei julgenud- võtsin fried ricei. nii kui ära olime tellinud, hakkas laudkondada kaupa Korea rahvusest (vist) inimesi ilmuma. Oligi resto rahvast pungil ja ytleme nii, et kõige vaiksem just polnud.
Kuala Lumpur muidu on ysna tyypiline tsiviliseeritud suurlinn- rollerite asemel autod (korralik liiklus), ostukeskused, metroo, suured hooned, puhtus ja inimesed, kes ei yrita sulle iga sekund midagi myya.
Olles veetnud yhe ööpäeva suurlinnas, ostsime bussipiletid Cameron Highlandsile. sõit sinna kestis u 5,5 tundi (pilet ~100eek) lubatud 4 tunni asemel. Kõik see ummikute pärast, mille oli põhjustanud hiina pyhad. Viimased 2 tundi sõidust olid veel eriti piinarikkad, kuna mägedesse jõudmiseks tiirutas buss sinka-vonka. Kohale jõudes polnud meil ööbimist. Pärast 3 tunnist jalutuskäiku jäi pinnale 2 varianti: 350 RN (~1200eek) väga korralik ja kallis hotell või 100 RN (350eek) vineervaheseina ja ilma laeta väike tuba. Otsustati 3:1 minu kahjuks. ah jaa me olime tegelikult 2in toas 4kesi ja hinna sees oli veel 2in hommiku-ja õhtusöök.
See yks päev, mille Cameron Highlandsil veetsime, kylastasime maasika-, orhideede-, kaktuste-, liblikatefarme ja teeistandust. viimane jättis väga sygava mulje- ilusad, rohelised, korrektsed teepõõsad vohamas mäekõrgetel tippudel ja nõlvadel. Kuna Cameron Highlands asub u 1600m kõrgusel, on seal jahedam, kui mujal Malaisias. Meile sobis see hästi- nagu Eesti suvi, päeval u 24 kraadi sooja ja öösel 16 kraadi. Juttude põhjal pidavat seal sadama kas või natukenegi iga päev. Meil seal veedetud 2st päevast ei sadanud tilkaga.
6nda veebruari hommikul jätkus meie teekond Malaisia suuremate ja vanemate vihmametsade- Taman Negara- poole. Mis tegelikult pole mitte ainult kõige suurem Malaisias vaid kogu maailmas. Tahtsime omasilmaga ära näha tõelise tsungli. Pärast 3 ymberistumist bussis jõudsime Taman Negarasse õhtul 18 paiku, sõit oli järjekordselt kestnud oma 8 tundi. Bussijuht pani meid maha kylas, kus paistis olevat oma 6 maja ja me pidime sealt veel öömaja leidma, mis kahtlemata tundus jälle raske. Aga meil läks õnneks, saime 8 in litsa toa oma valdusse ja seda vaid 30eek 1in. Mugavused muidugi puudusid, aga magamiseks täitsa ok. Tahtsime õhtul kindlasti metsa jõuda, et mingi ettekujutus kogu asjast tekiks. Turismi infost öeldi, et valikuteks on kas night walking või night safari (autoga). Seekord otsustasime auto kasuks, kuna ajaliselt tundus, et näeme rohkem. Istusime siis maasturi kasti. Meie suureks pettumuseks oli meie metsatripi saagiks vaid yks linnuke, liblika vastne, mingi kaslase selg ja lehm:d hiljem selguski, et noormees ise pole ka eriti suuremat midagi näinud. ah jaa ja lubatud tzungli asemel toimus sõit õlipalmipuude istanduses ja kestis 2 tundi. Pettumus missugune. Eesti maanteedel sõites näeb ka palju rohkem loomi. Mingi hetk tundus nagu meid oleks lollitatud, et linnalapsed pole iialgi metsas käinud ja siis näidatakse linde. Tekkis kohe äriidee hakata korraldama trippe ka Eestis nt jaapnlastele ja korealastele:)
Õhtul oma motelli juurde tagasi jõudes kõlas igalpool veider tugev helin just nagu kassi piinatakse. Selgus, et heli tekitajateks olid veidrad hiigelsuure (u 5-8cm pikad) kärbse laadi putukad. Nad kogunesid yldjuhul põlevate lampide juurde ja neid oli tohututes kogustes. Lähemalt surkides tegid nad kisa siis kui nad hädas olid või neile miskit ei meeldinud. Nt yhis wc-sse minnes, oli see ruum täis, nad olid kohmakad ja rumalad putukad, kes tiirutasid sinna-tänna. Kui nad nt vastu seina lendasid, hakkasid nad meeletult kisendama, meeletu energi, mis neil lollikestel puhtalt jubeda heli tekitamiseks kulus... Mulle nad igaljuhul yldse ei meeldinud. Õnneks meie toas neid polnud ja moskiitosid ka polnud, nii et öö möödus oodatust paremini.
Otsustasime, et ärkama hommikul vara ja läheme veelkord metsa, et veenduda, et me pole ilm asjata 8 tundi sõitnud. Valisime tripiks seekord paadisõidu jõel, mille kaldalt lisandus meie loomanägemise pagasisse veel nugis. Laevasõit meeldis. Siis saime kogeda veel Canopy walkwayid. See oli jalutuskäik vihmametsa kohal kõisteedel. Jälle meeldis. Seejärel tahtsime veel kogeda midagi teistsugust, võtsimegi ette jalutuskäigu tõelises tzunglis. Mis ma oskan õelda, kui et see kogemus jääb meelde, meeletutel tõusudel ronimisega, dzungli eripärase loodusega ja meeletute häältega. Loomanägemise saak täiustus ka yhe suure sisalikuga (u 80cm pikk).
Kui esimene õhtu tundus täiesti läbikukkunud ja juba peaaegu kahetsesime, et sellise tripi ette olime võtnud, siis teine päev oli meelde jääv. Maailma suurimad vihmametsad ikkagi nähtud:)
Thursday, February 14, 2008
kiire sissekanne Malaisiast
Tervitused k6igile s6brap2eva puhul...
Ja t2nud 6nnesoovide eest, olete k6ik v2ga kallid:)
Oma blogi ma hetkel kahjuks v2ga t2iendada ei saa, sest blogitekst on venna arvutis ja netiyhendus on v2ga aeglane. Aga varsti ma loodan, et j6uab teieni ka. Seniks voite vaadata mu venna ja ta s6bra blogisid:
http://people.proekspert.ee/janno/blog
http://parmaley.blogspot.com
Tervituse teile seniks:P
Ja t2nud 6nnesoovide eest, olete k6ik v2ga kallid:)
Oma blogi ma hetkel kahjuks v2ga t2iendada ei saa, sest blogitekst on venna arvutis ja netiyhendus on v2ga aeglane. Aga varsti ma loodan, et j6uab teieni ka. Seniks voite vaadata mu venna ja ta s6bra blogisid:
http://people.proekspert.ee/janno/blog
http://parmaley.blogspot.com
Tervituse teile seniks:P
Sunday, February 10, 2008
Pildid leiab nyyd selliselt aadressilt:
http://picasaweb.google.com/helenkusman/HeleniEluKambodzas
http://picasaweb.google.com/helenkusman/HelenMalaysias
Kuna olen hetkel Malaisias ja internetiga on nagu on, siis , tekst tuleb millaski hiljem. Praegu aga pildid ja teave, et minuga on k6ik h2sti:) Avastan Aasiat:P
http://picasaweb.google.com/helenkusman/HeleniEluKambodzas
http://picasaweb.google.com/helenkusman/HelenMalaysias
Kuna olen hetkel Malaisias ja internetiga on nagu on, siis , tekst tuleb millaski hiljem. Praegu aga pildid ja teave, et minuga on k6ik h2sti:) Avastan Aasiat:P
Saturday, January 5, 2008
Tulekahju
Mõnede kohalike kodud asuvad turu kõrval. Need on enamasti ehitatud puidust või muust kergesti süttivatest materjalidest. Majad on ehitatud tihedalt kokku, et on raske aru saada, kus lõppeb üks ja algab teine.Mumi ja Jeni maja juurde jõudes, olid neil asjad juba pakitud ja ootasid ukse ees, mis edasi juhtuma hakkab. Asju oli neil muidugi vähe. Kõige väärtuslikum asi tundus olevat madrats. Peale selle oli veel terve pere peale paar pampu.Igaljuhul oli näha suurt põlengut, mis liikus hirmuärataval kiirusel edasi. Terve turg oli leekides ja neil oli ainult 3 tuletõrje autot, mida nad pidid ka u iga 5 min pärast täitma sõitma. Esma pilgul tundus küll, et peaaegu võimatu on tuld mingigi kontrolli alla saada. Lähenesime turule teisest küljest, kus käis nende samade tuletõrje autodega kustutustööd, kusjuures seal, kus elasid Mum ja Jen, ei pääsenud ükski kustutusauto ligi. Nii et tüdrukutel jäivaid loota, et tuulesuund ei pöörduks nende maja poole.Tasub veel mainimist see, et rahvamassi kontrollimisega said kohalik politsei ja sõjavägi väga hästi hakkama, kuigi liiga ekstreemsete viisidega...Nimelt, et kustutusautod saaksid kiiresti liigelda ilma, et inimesed neile ette jääks, liikusid autode ees ja kõrval automaatidega mehed, kes aegajaltõhku tulistasid.Umbes nii paari tunni möödudes tuul pöördus, õnneks tagasi põlenud turu poole. Tundus, et tule üle on siiski võimalik mingi kontroll saada. Käisime veel vaatamas, kuidas töökaaslaste kodu juures läheb, kõik oli ok.Korra käis mõtteist läbi, et seda kõike pildistada ja filmida. Tol õhtul tundus see kohatu. Inimeste nägudest peegeldus meeletu kurbus ja draama, nende kodud olid ohus, töökohad ja tooted olid leekides, nad said vaikides ainult kõrvalt jälgida, kuidas kõik hävineb. Kurb ja masendav vaatepilt. Selle linna ja elanike jaoks oli see katastroof.
Järgmisel päeval sõitsime vaatama, kui palju tuli oli hävitanud. Umbes hektari suurusest turuplatsist polnud muud järel kui kivist väravad. Kõik tossas veel ja käisid viimased kustustööd. Mõned inimesed sonkisid ja otsisid veel asju tulest, aga tuli oli teinud oma töö.Imelik oli see, et põlenud oli siiski vaid turg. Kohalikud räägivad, et turg süüdati tahtlikult. Uus turuhoone pidi olema juba ammu valmis, aga see eimeeldi kellelegi ja rendi hinnad pidid olema tunduvalt kallimad. Täna paar päeva hiljem turult mööda sõites, polnud uude hoonesse ikka veel keegi läinud, pigem oli vanale turuplatsile üles seatud päikesevarjud ja käisid uued ehitustööd.Eks paistab, mis sest kõigest edasi saab.
Saturday, December 29, 2007
Rand päeval
Nagu ennem mainisin, käib päeval rannas aktiivne müük. Üldjuhul kehtib reegel, et see, kelle baari lamamistoole kasutad, sealt peaks midagi ostma ka. Ntpudel vett või coca-colat maksab 0,5 usd, erinevad puuvilja või piima shakeid, puuviljataldrikud 1 usd, alkohoolsed kokteilid 2 usd. Siin kohal tahan ära mainida, et enamus kohtades on saadaval peaaegu kõiki kokteile suurtes 1 liitrites ämbrites, mida kutsutakse siin Bocket`iks. See on tunduvalt mugavam ja hea ka nt mitme peale joomiseks võtta. Ka hind on hea, nt 1 liiter gin tonicut maksab 5 usd, kohalik viski-cocacola-redbulli segu nimega Mekongon samuti siin väga levinud ja tuntud, pealegi veel väga hea hinnaga 3,5 usd. Söögid maksavad sõltuvalt kohast 2-6 usd ja on väga maitsvad.Igaljuhul keegi ei vaata, kui palju sa osatad ja kas ostad, nii on lihtsalt viisakas.Ja siis on veel igast muud tegelased, kes püüavad just enda asju müüa. Palju on lapsi, kes müüvad erinevaid ehteid. Üldjuhul ka need on kas ise tehtudvõi turult ostetud. On võimalik tellida ka endale soovipärane käepael. Mina nt ostsin 2 käevõru 3 usd`ga, kuigi alguses oli ühe hinnaks 3 usd. Siin on vaja natuke kannatust ja head suhtumist, naeratust ja järjekindlust. Lapsed oskavad nii hästi müüa nagu nad oleksid läbinud Peep Vainu müügikoolituse. Igale vastusele on neil uus ja väga hea argument või küsimus uuesti olemas. Nad on toredad, mulle nad meeldivad:) Mõnikord avastad enda ümbert vähemalt5 last, kes on tulnud selle peale kokku, et üks laps on oma käevõru näidised osavalt sulle sülle poetanud. Siis on veel lapsed, kes müüvad erinevaid puuvilju. Need on värsked ja head, tasub jällegi proovimist. Nt ananass ja mango, draakonipuu vili, suur banaani kobar 1 usd. Kusjuures need lõigatakse sinu silme all lahti, puhastatakse ja kui hästi läheb siis saab ka kaste pealekauba.On lapsi, kes müüvad enda joonistatud pilte 4usd. Enamus raha läheb annetuseks kohalikele lastele, kui rohkem maksta, siis saab laps ülejäänud raha endale.On võimalik lasta endale teha ka maniküüri ja pediküüri ilma, et peaksid rannast lahkuma. Jällegi hea ajaviide ja varem või hiljem proovin selle ka kindlastiise ära. Komplekti hind peaks olema u 2-3 dollarit. Ka mashaasi tehakse otse rannas, kestvus u 45 min, hind 2-6 usd, sõltuvalt kauplemise osavusest.Ka võib rannast osta endale päikeseprillid 2 usd või erinevaid raamatuid- postkaarte, erinevaid kohalikke mereande jneTeine grupp inimesi, kes rannas liigub, on lihtsalt need, kes niisama raha paluvad. Nt ühe jala või käega või hoopiski ilma jalgadeta mehed, kellel veelväiksed lapsedki kaasas... või pereemad, kel jälle mitu last käekõrval, lootes, et süda läheb neid nähes härdaks. On ka lapsi, kes korjavad rannas purke ja pudeleid, samas küsivad nad ka mõnikord juua või süüa. Selle kõige juures on nad osavad endale maailma kõige kurvemat nägu tegema jäädes aga samas armsaks ja lapsemeelseks. Raske on neid koguaeg ära saata.
Subscribe to:
Posts (Atom)