09.02. - Perhentian Islands.

Meie järgmiseks sihtpunktiks oli Perhentiani saarestik- 2 saart, mis on tuntud oma valgete liivarandade, tyrkiissinise vee poolest. Saarel pole yhtegi autot ja yleliigseid segajaid. Elekter on generaatorite pealt ja seda ka kasutatakse vaid piiratud aja.

See oli väike sissejuhatus saarte kohta, aga kõiepealt pean rääkima meie teekonnast sinna jõudmiseks. Sõit hakkas vihmametsade lähedusest väiksest linnakesest. Ostsime öörongi 2.klassi piletid, mis väljus 1.30. Istmed olid nagu maaliini busside omad st mitte just kõige mugavamad. Ma teadsin, et see võimalus on olemas, aga et rongis on kylm nagu jääkapis, poleks meist keegi uskunud. Usun, et seal võis olla nii 18c, aga magada t-särgi ja ilma tekita, proovige ise järele... Õnneks laenas Janno meile Merlega kahepeale magamiskoti ja dressipluus oli mul ka yks kaasas. Kuidagimoodi sai öö yle elatud, kuigi see oli yks hullemaid. Hommikul oligi Janno see, kes oli tõbine. Meid ootas ees veel taksosõit ja paadisõit, et lõpuks sinna ihaldatud saarele saada. Saime kiirpaadi, mis tõesti kiire ja lainete tõttu ka korduvalt lihtsalt õhus oli.
Kuna, sellel saarel hakkab hooaeg alles märtsis(mussoonide tõttu), siis inimesi oli vähe ja paljud söögi- ja majutuskohad veel kinni, oli öömaja leidmisega jälle probleeme. Esialgsete otsingute tulemuste põhjal tundus, et peame valima jälle väga kalli ja väga odava vahel. Esimene öö sai veedetud kallis hotellis (380rm 4 in tuba- 1200kr).
Kui korra mainisin, et Janno jäi tõbiseks, siis tegelikult jäi ta ikka ysna haigeks. Ilmselt võib selles osas julgelt syydistada öörongi.
12nda veebruari hommikul olin ka mina ärgates haige. Õnneks oli pilves ilm ja sain yle poole päeva magada.
Saare kohta ytleks veel, et nii paradiisisaar see nyyd ka polnud. Võrdleks seda saart Kambodza Bamboo saarega. Kuigi jah, enamus, kes siia tulevad, on sukeldujad. Saarel on 2 põhiranda, mida yhendab u 10min jalutuskäik läbi dzungli. Yhel pool saart on meeletu tuul ja meeletud lained, teisil pool tuulevaiksem. Siiski ranna ja päikse pärast ei ole nii pikka ja piinarikast reisi vaja ette võtta. Ja pealegi ega meil ilmagigi suurt vedanud, 3st yhel päeval sai natuke päikest.
Yks saare olulisemaid tõmbenumbreid on veel sisalikud. Ja nad on suured ja neid on palju. Kui Kambodzas on gekod, mis on u 8cm pikad, siis siinkõige tavalisemad majade peal turnivad sisalikud on ikka 20cm. Ka õnnestus näga sellist sisalikku, kes juba tõsiselt krokodilli meenutas (u 1,5m). Oravalaadsid loomakesi nägin ka palju. Yhesõnaga, seal nägin rohkem loomi kokku, kui Taman Negaras.

13.02.
Minu synnipäev möödus rahulikult- jalutasime Merlega saarel, päevitasime, lugesime raamatut. Poleks iial julgenud loota, et nii uus aasta kui synnipäev kesktalvel möödub hoopiski 30c soojas, mererannal, kus pehme liiv ja tyrkiissinine vesi. See jääb elu lõpuni meelde.
14.02.
Valentini päeva me ei pidanud, pealegi möödus meie pool sõbrapäevast jälle rongis. Kartsime väga, et meid ootab ees jälle kylmkapp. Mäletatavasti eelmine kord 4st 2 meist haigestusid. Seekord olid meil magamiskohad- narityypi voodid. Õnneks ei olnud kylm ja magada sai ka hästi. Võrreldes eelmise korraga olid vaguniuksed ka hermeetsemad ja ei kolisenud. Viimane sõit kestis oma 15 tundi, kuigi lubati 12 tundi. Rongipiletid olid vastavalt klassile 21rn(70kr) ja 49rn(175kr).
Sõbrapäeval muidugi tuli meeletu igatsus oma Eestis olevate sõprade järele. Poleks arvanud, et nii hull, aga ju oli liiga palju mõtlemisaega rongis:)
Siinkohal tervitused ja kallistused kõigile minu sõbrannadele-sõpradele, emale-isale, sugulastele, klientidele ja muidugi Sihanoukvillei sõpradele-sõbrannadele, erilised tervitused Renele;)
15nda veebruari õhtuks jõuame Bali saarele Indoneesias.