Siem Reap -> Taman Negara, Malasia

Siem Reap.
4. veebruari hommikul 7.45 väljus buss sihanoukvilleist Siem Reapi läbi Phnom Penhi. teekonda alustasime seekord 4kesi-
mina, Merle, minu vend Janno ja Priit (Janno sõber). Bussisõit möödus enamasti magades. Siem Reapi jõudsime u 19.paiku.
Ööbisime Skyway hotellis, kus 2in tuba maksis 8 usd. Põhiasjad olid seal olemas. Järgmisel hommikul alustasime tutvumist Kambodza turistide rohkema linnaga. Saime tuk-tuki, kes oli meiega 9-18.30, hind 15usd.
Floating village (ujuv kyla) on koht, kus enamasti elavad kaluriperekonnad Vietnamist (vähemalt see, kus meie käisime). Vee sügavus oli 4m, tõusu ajal veelgi sygavam, mõõna ajal aga kaob vesi peaagu sootuks ära. Siis pidavat pered kolima mägedesse. Kylas on olemas kirikud, koolid, mootoriremonditöökojad, poed, restoranid ja isegi puuriidad. Liikumine toimub kanuutyypi laevukestega või siis lapsed isegi kaussides.
11 paiku jõudsime templite angkor Wat juurde- maailma yks 7 imest. Templid on muidugi võimsad ja hiigel suured ja kui mõelda veel sellele, et keegi on kõik kivimaalingud ja kujukesed 11-12.saj. käsitsi valmis raijunud, tuleb kyll kambodzalastele au anda. Templite seinad olid täis kivimaalinguid, millel igayhel oli oma jutustus mingist ajaloolisest syndmusest. Veel nägi erinevaid ja erinevates suurustes buddha kujusid ja erinevaid loomakujutisi valvamas templiväravaid. Muljet avaldasid ka iidsed puud, mis olid põimunud omavahel ja ka templimyyridega... Või siis templi trepp, mis kõrgustesse, trepiaste oli u 10cm lai ja 30cm kõrge- natuke võttis jala värisema kyll:)
siis oli veel jäänud päikeseloojang... Seda soovitati vaadata mäetipust, kuhu tegelikult jällegi voorisid meeletud rahvamassid. Otsisime siis koha ja jäime ootama. Päikseloojang ei pakkunud mingit elamust ja pealegi nii kui sellest aru saime (peale u tunnist ootamist), läksime veel varem ära ka.
järmise päeva varahommikul alustasime teekonda edasi Malaisiasse. Lennujaamas passikontrollis maksime järjekordsed 25usd, et Kambodzast välja saada. Noormees, kes mu passi kontrollis, hoidis mind võimalikult kaua kinni, et minuga niisama jutustada. Jõudsime jutuga sinnamaani välja, et ta on nüüd väga õnnetu, kuna mul boyfriend:)
Lennusõit mõõdus valutult ja ilma sekeldusteta. Sama ka Kuala Lumpuris. Hotell oli korralik (Tune Hotel- 2in tuba ~250eek), uus, puhas, asukoht keskusest kyll eemal, aga metrooga u 10 min kaugusel. Kylastasime maailma 4.kohal olevat teletorni (465m) ja Eye of the Malaysia, mis tegelikult osutus 4 korda madalamaks kui teletorn. Õhtul nö shopping, mis tegelikult osutus, mis tegelikult osutus väga yyrikeseks, sest Hiina uue aasta pidustuste tõttu olid paljud kohad suletud.
Ah jaa, kohalikus Malaysia söögikohas sai ka käidud. alguses õeldi meile, et sees vabu laudasid pole (kuigi lauad olid kaetud ja inimesi polnud yhtegi). Mõne aja möödudes leiti koht ja konstrueeriti paari minutiga uus laud kokku. Menyy oli võõras ja eriti katsetada ei julgenud- võtsin fried ricei. nii kui ära olime tellinud, hakkas laudkondada kaupa Korea rahvusest (vist) inimesi ilmuma. Oligi resto rahvast pungil ja ytleme nii, et kõige vaiksem just polnud.
Kuala Lumpur muidu on ysna tyypiline tsiviliseeritud suurlinn- rollerite asemel autod (korralik liiklus), ostukeskused, metroo, suured hooned, puhtus ja inimesed, kes ei yrita sulle iga sekund midagi myya.
Olles veetnud yhe ööpäeva suurlinnas, ostsime bussipiletid Cameron Highlandsile. sõit sinna kestis u 5,5 tundi (pilet ~100eek) lubatud 4 tunni asemel. Kõik see ummikute pärast, mille oli põhjustanud hiina pyhad. Viimased 2 tundi sõidust olid veel eriti piinarikkad, kuna mägedesse jõudmiseks tiirutas buss sinka-vonka. Kohale jõudes polnud meil ööbimist. Pärast 3 tunnist jalutuskäiku jäi pinnale 2 varianti: 350 RN (~1200eek) väga korralik ja kallis hotell või 100 RN (350eek) vineervaheseina ja ilma laeta väike tuba. Otsustati 3:1 minu kahjuks. ah jaa me olime tegelikult 2in toas 4kesi ja hinna sees oli veel 2in hommiku-ja õhtusöök.
See yks päev, mille Cameron Highlandsil veetsime, kylastasime maasika-, orhideede-, kaktuste-, liblikatefarme ja teeistandust. viimane jättis väga sygava mulje- ilusad, rohelised, korrektsed teepõõsad vohamas mäekõrgetel tippudel ja nõlvadel. Kuna Cameron Highlands asub u 1600m kõrgusel, on seal jahedam, kui mujal Malaisias. Meile sobis see hästi- nagu Eesti suvi, päeval u 24 kraadi sooja ja öösel 16 kraadi. Juttude põhjal pidavat seal sadama kas või natukenegi iga päev. Meil seal veedetud 2st päevast ei sadanud tilkaga.

6nda veebruari hommikul jätkus meie teekond Malaisia suuremate ja vanemate vihmametsade- Taman Negara- poole. Mis tegelikult pole mitte ainult kõige suurem Malaisias vaid kogu maailmas. Tahtsime omasilmaga ära näha tõelise tsungli. Pärast 3 ymberistumist bussis jõudsime Taman Negarasse õhtul 18 paiku, sõit oli järjekordselt kestnud oma 8 tundi. Bussijuht pani meid maha kylas, kus paistis olevat oma 6 maja ja me pidime sealt veel öömaja leidma, mis kahtlemata tundus jälle raske. Aga meil läks õnneks, saime 8 in litsa toa oma valdusse ja seda vaid 30eek 1in. Mugavused muidugi puudusid, aga magamiseks täitsa ok. Tahtsime õhtul kindlasti metsa jõuda, et mingi ettekujutus kogu asjast tekiks. Turismi infost öeldi, et valikuteks on kas night walking või night safari (autoga). Seekord otsustasime auto kasuks, kuna ajaliselt tundus, et näeme rohkem. Istusime siis maasturi kasti. Meie suureks pettumuseks oli meie metsatripi saagiks vaid yks linnuke, liblika vastne, mingi kaslase selg ja lehm:d hiljem selguski, et noormees ise pole ka eriti suuremat midagi näinud. ah jaa ja lubatud tzungli asemel toimus sõit õlipalmipuude istanduses ja kestis 2 tundi. Pettumus missugune. Eesti maanteedel sõites näeb ka palju rohkem loomi. Mingi hetk tundus nagu meid oleks lollitatud, et linnalapsed pole iialgi metsas käinud ja siis näidatakse linde. Tekkis kohe äriidee hakata korraldama trippe ka Eestis nt jaapnlastele ja korealastele:)
Õhtul oma motelli juurde tagasi jõudes kõlas igalpool veider tugev helin just nagu kassi piinatakse. Selgus, et heli tekitajateks olid veidrad hiigelsuure (u 5-8cm pikad) kärbse laadi putukad. Nad kogunesid yldjuhul põlevate lampide juurde ja neid oli tohututes kogustes. Lähemalt surkides tegid nad kisa siis kui nad hädas olid või neile miskit ei meeldinud. Nt yhis wc-sse minnes, oli see ruum täis, nad olid kohmakad ja rumalad putukad, kes tiirutasid sinna-tänna. Kui nad nt vastu seina lendasid, hakkasid nad meeletult kisendama, meeletu energi, mis neil lollikestel puhtalt jubeda heli tekitamiseks kulus... Mulle nad igaljuhul yldse ei meeldinud. Õnneks meie toas neid polnud ja moskiitosid ka polnud, nii et öö möödus oodatust paremini.
Otsustasime, et ärkama hommikul vara ja läheme veelkord metsa, et veenduda, et me pole ilm asjata 8 tundi sõitnud. Valisime tripiks seekord paadisõidu jõel, mille kaldalt lisandus meie loomanägemise pagasisse veel nugis. Laevasõit meeldis. Siis saime kogeda veel Canopy walkwayid. See oli jalutuskäik vihmametsa kohal kõisteedel. Jälle meeldis. Seejärel tahtsime veel kogeda midagi teistsugust, võtsimegi ette jalutuskäigu tõelises tzunglis. Mis ma oskan õelda, kui et see kogemus jääb meelde, meeletutel tõusudel ronimisega, dzungli eripärase loodusega ja meeletute häältega. Loomanägemise saak täiustus ka yhe suure sisalikuga (u 80cm pikk).
Kui esimene õhtu tundus täiesti läbikukkunud ja juba peaaegu kahetsesime, et sellise tripi ette olime võtnud, siis teine päev oli meelde jääv. Maailma suurimad vihmametsad ikkagi nähtud:)